Kuldne Sugis

Õhtu ootab oma aega.
Siis, kui valgeks läheb kuu.
Mina liigun oma rada.
Seltsiks ainult tuul ja puu.
Sügis sosistab mul kõrva.
Lehed langevad kui kuld.
Terada on pime kõrval. Keegi ei saa süüdata tuld.
Kuldne sügis, karge looja. Eesti maa on jäänud unne.
Tuulehoog siin laulab valjusti.
Too mul kurbust, too mul õnne.
Pilvede vahelt kaob viimne kiir.
Rändlind teele läinud on vist.
Koduaknast paistab tuttav piir.
Ootan esimest härmatist.
Sammun läbi märja rohu.
Viimapiisad naelub külma.
Selles vaikuses on rahu,
mis meil soojendab siin silmad.
Männimets on tumeräng.
Rava järv on peegel sile.
Sügispäeva lõpp on käh.
Aga öö on tähtedele.
Kuldne sügis, karge looja. Eesti maa on jäänud unne.
Tuulehoog siin laulab valjusti.
Too mul kurbust, too mul õnne.
Pilvede vahelt kaob viimne kiir.
Rändlind teele läinud on vist.
Koduaknast paistab tuttav piir.
Ootan esimest härmatist.
Aeg peatub hetkeks siin. Talv on ukse ees ma tean.
Kuid see sügisene viis on parim, mida meeles pean.
Tuul ja puu,
valge kuu,
minu rada.
Sügis ootab oma aega.